Muutuste aastaaeg: sügis ja Alexanderi algus

Alexander ei alusta The Eternal Princei selle inimesena, kelleks ta lõpuks saab. See on mulle oluline. Kui tegelane muutub, tahan, et oleks selge mälestus sellest, kes ta oli enne kõige keeruliseks muutumist. Sügis sai selle Alexanderi versiooni taustaks. Mitte sellepärast, et igal langeval lehel peaks olema varjatud tähendus, vaid sest aastaaeg kannab loomulikult sama üleminekutunnet, mis ümbritseb tema teekonna algust.

Enne kui kõik muutub

Alguses usub Alexander endiselt mõistvat teatud asju. Tema elul on piirid. Maailmal on reeglid. Inimestel on identiteedid, mis tunduvad selged. On lohutav uskuda, et meid ümbritsevad asjad on täpselt sellised, nagu nad paistavad.

Siis midagi muutub. Tavaliselt mitte korraga. Tekib küsimus. Siis järgmine. Miski, mis kunagi paistis tavaline, hakkab tunduma kummaline. Ja lõpuks ei piisa vanast seletusest enam. See järkjärguline liikumine on Alexanderi loo jaoks oluline.

Ka sügis muutub vaikselt

Sügis teeb midagi sarnast. Harva on üht hommikut, mil maailm järsku sügiseks muutub. See juhtub tasapisi. Ööd lähevad külmemaks. Esimesed lehed muudavad värvi. Päikesevalgus näib teistsugune. Vihm püsib tänavatel kauem.

Siis vaatad ühel päeval ringi ja taipad, et kogu maastik on muutunud. Mulle meeldib selline muutus, sest see tundub usutav. Alexanderi teekond ei tohiks mõjuda nii, nagu oleks tema üks versioon lihtsalt teisega asendatud. Ta peab muutuse ise läbi tegema.

Kaduvate asjade ilu

Sügis on ilus ka sellepärast, et see on ajutine. Hooajale iseloomulikud värvid kestavad lühikest aega. Mets võib minna kuldseks ja punaseks ning kaotada mõne nädala pärast peaaegu kõik. Selles on pisut kurbust, kuid kurbus ei tee midagi vähem ilusaks.

Valentine Kingdomis on hetki, kus ilu ja pimedus eksisteerivad kõrvuti. Armastus võib olla koos hirmuga. Võim koos haavatavusega. Miski võib olla korraga kaunis ja ohtlik. Sügis sobib sellisesse maailma.

Alexander on alles alguses

Alexanderile mõeldes ei taha ma unustada, kui palju tema teekonnast veel ees seisab. Alguses olev inimene ei saa teada seda, mida teab lõpus olev inimene. Ta ei saa veel mõista iga tagajärge ega näha kõiki seoseid. Ja ta ei peagi.

Osa tema jälgimisest on nende asjade avastamine koos temaga. See muudab sügisese alguse tagantjärele peaaegu rahulikuks. Teed võivad olla märjad. Ilm võib olla külm. Ebakindlus võib juba olemas olla. Kuid Alexander ei tea veel, kui suureks tema maailm kohe muutub.

Aastaaeg, mis sobib esimese sammuga

Sügis ei määratle Alexanderit. Seda ei tee ka üks peatükk, otsus ega hetk. Kuid siin kohtame teda sellel teekonnal esimest korda.

Muutuv aastaaeg tegelasele, kelle elu on kohe muutumas. Külmem maailm enne palju suuremaid ohte. Ja langenud lehed teedel, mis viivad endiselt kuhugi tundmatusse.

Seepärast tundub sügis mulle The Eternal Princei alguses nii loomulik. Maailm juba muutub. Alexander lihtsalt ei ole veel taibanud, et muutub samuti.

 

Jaga sõpradega:

M.V. Mitici värskeimad uudised