Vihm akna taga: sügisese lugemisõhtu meeleolu

Vihm on üks esimesi detaile, mis mulle sügisese lugemisõhtu peale mõeldes meenub. Aken muutub piiriks kahe erineva paiga vahel: märg, liikuv maailm väljas ning tuba, kus saan mõnda aega paigal olla.

Mulle meeldib see vastandus. Tavaline tool ja soe valgus muutuvad kutsuvamaks, eriti kui raamat ootab avamist.

Aken annab toale vaate

Mulle meeldib akna lähedal lugeda, sest pilku tõstes ei näe ma kohe teist ekraani. Hetkeks on midagi muud vaadata: klaasil ühinevaid vihmapiisku, toa peegeldusi või tänaval muutuvat valgust.

Selline väike paus võib kuuluda lugemise juurde. Mõnikord tahan enne jätkamist mõelda, mida tegelane tegi. Õue vaatamine annab mõttele aega settida.

Ilm muudab ka toa väljanägemist. Päevavalguse kadudes hakkab lamp rohkem silma. Aknaklaasile ilmub toa peegeldus ja sise- ning välismaailm sulavad hetkeks kokku.

Hoia lugemispaik mugavana

Praktilised üksikasjad on siiski olulised. Istuksin külmast klaasist või tuuletõmbusest piisavalt kaugel ning valgustaksin lehekülge korralikult. Meeleolukas nurgake muutub kiiresti tüütuks, kui pean kogu aeg asendit vahetama.

Joogil peaks olema kindel koht. Raamatut või lugemisseadet peab olema lihtne käes hoida. Tekk on vajalik siis, kui tuba seda nõuab, mitte lihtsalt sellepärast, et pilt tundub ilma selleta poolik.

Need valikud aitavad loos püsida.

Lase õhtul omas tempos kulgeda

Vihm meeldib mulle seepärast, et see annab õhtule meeleolu, ilma et peaksin seda ise looma. Ma ei pea tuba kaunistama ega midagi erilist planeerima. Võin avada raamatu ja lasta ilmal taustaks jääda.

Just seda meeldib mulle sügisstseenides ette kujutada: keegi on toas, maailm väljas jätkab oma elu ja loo jaoks on natuke aega. See on tavaline mugavus — võib-olla just seetõttu see töötabki.

Jaga sõpradega:

M.V. Mitici värskeimad uudised