Mida autor peaks enne kirjastamislepingu allkirjastamist kontrollima

Käsikirja lõpetamine võib võtta kuid või aastaid, seega on kirjastaja pakkumine mõistetavalt põnev. Keegi tahab teose avaldada, selle lugejateni tuua ja võib-olla aidata muuta isiklik projekt äriliseks eduks.

Aga kirjastamisleping väärib hoolikat tähelepanu. See määrab palju enamat kui summa, mille autor iga müüdud eksemplari eest saab. See võib mõjutada avaldamisriike, saadaolevaid vorminguid, tõlgete kontrolli ja seda, mis juhtub, kui kirjastaja raamatu aktiivse müügi lõpetab.

Minu arvates on nende üksikasjade mõistmine osa kirjutamise käsitlemisest tõsise ärina.

Kirjastamisõigused on tähtsamad, kui esialgu paistab

Üks lepingu olulisemaid osi on õiguste andmise klausel. See selgitab täpselt, mida kirjastaja raamatuga teha tohib.

Leping võib hõlmata pehme- ja kõvakaanelisi väljaandeid, e-raamatuid, audioraamatuid, tõlkeid või muid kohandusi. See võib anda õigusi ühes riigis või mitmel territooriumil. Mõni kokkulepe piirdub kindlate keeltega, teine nõuab ulatuslikumat kontrolli.

Need erinevused võivad avaldada tohutut mõju autorile, kes loodab ehitada pikaajalist kirjanikukarjääri.

Näiteks võib kirjastaja osata ühel turul trükiraamatuid levitada, kuid tal ei pruugi olla huvi audioraamatu valmistamise või võõrkeelsete väljaannete kokkulepete vastu. Õiguste andmine, mida kunagi ei kasutata, võib takistada autoril neid võimalusi mujal kasutada.

Eksklusiivsus on veel üks detail, mida mõista. Ainuõiguslik leping võib takistada autorit lepingu kehtimise ajal samu õigusi iseseisvalt kasutamast.

See võib väärtusliku kirjastamiskokkuleppe vastu olla täiesti mõistlik, kuid otsus peab olema teadlik.

Autoritasud, kestus ja õiguste tagasisaamine

Autoritasu protsent on tavaliselt üks esimesi numbreid, mida autor uurib. Kuid protsendist pole palju kasu, kui pole teada, mille alusel seda arvutatakse.

Jaehinnast arvestatud autoritasu ei ole tingimata sama mis kirjastaja netotulust arvestatud tasu. Leping peaks selgitama ettemakseid, maksegraafikuid, mahaarvamisi, aruandlust ja autoritasude arvutamist eri vormingutes.

Siis tuleb küsimus lepingu kestusest.

Autor võib lepingu sõlmida ajal, mil raamat on uus ja seda aktiivselt reklaamitakse, ning avastada aastaid hiljem, et kirjastaja sellele enam peaaegu tähelepanu ei pööra.

Siin muutuvad eriti tähtsaks õiguste tagastamise klauslid. Olenevalt lepingust võivad need määrata olukorrad, kus kirjastamisõigused tulevad autorile tagasi.

Ilma toimiva sätteta võivad õigused jääda seotuks isegi siis, kui kirjastaja nendega peaaegu midagi ei tee.

Mõtlemine esimesest ilmumisest kaugemale

Eelistan mõelda, milliseks raamat võib kujuneda aastaid pärast esmailmumist. Võib-olla vajab see uut väljaannet, audioraamatut, rahvusvahelist tõlget või hoopis teistsugust levitusstrateegiat.

See ei tähenda, et traditsiooniline kirjastamine oleks halb valik. Tugev kirjastaja võib pakkuda toimetamist, levitamist, turunduskogemust ja ligipääsu lugejatele, kelleni sõltumatul autoril oleks raske üksinda jõuda.

Oluline on mõista, mida autor antud õiguste vastu saab.

Enne tähtsa lepingu allkirjastamist võib kirjastamisõigusele spetsialiseerunud juristi või pädeva autorite organisatsiooni nõuanne olla palju väärtuslikum kui tundmatu lepinguteksti üksinda tõlgendamine.

Kirjastamisleping ei ole lihtsalt luba raamatut trükkida. See on kokkulepe millegi tulevase ärilise kasutuse kohta, mille loomisele autor võis kulutada aastaid.

Minu meelest tasub seda seetõttu lugeda rohkem kui ühe korra.

Jaga sõpradega:

M.V. Mitici värskeimad uudised