Mida õppisin pärast rohkem kui 30 artikli avaldamist oma autorilehel

Kui hakkasin oma autorilehel artikleid avaldama, tundus kolmkümmend postitust üsna suur arv. Kui sellest piirist tegelikult üle jõudsin, ei tundunud see enam niivõrd verstapostina, vaid korraliku sisukogu algusena. Kui saidil on vaid viis või kümme postitust, tundub iga artikkel tähtsa osana, sest muud sisu napib. Kolmekümne või enama juures hakkab veebisait teistmoodi mõjuma. Teemasid ja sisenemiskohti on rohkem, Google’il on rohkem lehti avastada ning külastajal rohkem võimalusi edasi liikuda. Samuti lõpetasin liigse muretsemise selle pärast, kas iga üksik postitus hästi toimib. Mõni ilmselt toimib, mõni mitte, ja see on täiesti normaalne. Nüüd on mulle tähtsam, et sisu oleks piisavalt, et aja jooksul hakkaksid mustrid välja kujunema.

Maht muudab veebisaiti

Suurim erinevus on see, et üks artikkel ei pea enam nii palju kandma. Üks inimene võib leida saidi autorite veebisaitide kaudu, teine kirjastamise, kolmas Valentine Kingdomi ja keegi neljas täiesti teise otsingu kaudu. Kõik võivad siiski jõuda samasse ökosüsteemi. Siin hakkab suurema sisumahu väärtus avalduma. Seotud postitused muutuvad loogilisemaks, siselingid kasulikumaks ja vanad artiklid ei kao uute ilmumise tõttu. Google’il on rohkem lehti mõista, Pinterestil rohkem materjali jagada ning mul rohkem linke levitada, ilma et peaksin samu viit URL-i pidevalt kordama. Mul pole vaja kolmekümmet võitjat. Kui suhteliselt väike osa artiklitest hakkab aja jooksul kindlalt külastajaid tooma, aitab ülejäänud kogu ikkagi saidile struktuuri ja sügavust anda.

Analüütika muutub lõpuks huvitavaks

Märkasin ka, et analüütikast pole eriti kasu, kui võrrelda pole peaaegu midagi. Kolme artikli korral ei ütle ühe suurem näitamiste arv kuigi palju. Kolmekümne, neljakümne või lõpuks saja puhul muutuvad erinevused sisukamaks. Võib-olla saab üks kategooria järjepidevalt rohkem otsingunäitamisi. Teine võib Pinterestis paremini toimida. Mõni artikkel toob palju inimesi, kuid vähe kaasatust, teine väike leht hoiab külastajat lugemas ja suunab mujale saidil. Just seda teavet tahan saada. Eelistan avaldada piisavalt head sisu, oodata ja jälgida, selle asemel et nädalaid ennustada, milline üksik artikkel edukaks muutub. Tegelik liiklus vastab küsimustele, millele teooria ei suuda.

Ehitan raamatukogu, mitte ajajoont

See on ilmselt see, mis mulle blogimise juures võrreldes lõputute sotsiaalpostitustega kõige rohkem meeldib. Täna avaldatud artikkel ei kao homme. See jääb saidile, võib hiljem indekseeruda, kuude pärast järjestustesse ilmuda, Pinterestis taas nähtavaks saada ning ühenduda tulevaste artiklitega, mida veel polegi. Kolmekümnes artikkel ei asenda kahekümne üheksandat, vaid liitub sellega. Töö saab koguneda, mitte pidevalt nullist alata. Kolmekümne artikli piir ei toonud üleöö tohutut liiklust ja ma ei oodanudki seda, kuid näitas, kuidas süsteem võiks suuremas mastaabis toimida. Nüüd tundub viiskümmend artiklit huvitavam kui kolmkümmend, ja sada veelgi huvitavam. Ma ei püüa enam ühe täiusliku artikliga kõike lahendada. Püüan luua piisavalt kasulikke lehti, et veebisaiti oleks aina raskem eirata.

Jaga sõpradega:

M.V. Mitici värskeimad uudised