Kas autorid peaksid kirjutama lühikesi blogipostitusi või pikki artikleid?

Internetis leidub kummaliselt palju nõuandeid selle kohta, kui mitu sõna peab blogipostituses täpselt olema. Mõned väidavad, et iga artikkel vajab Google’is hästi järjestumiseks kahte või kolme tuhandet sõna, teised aga, et keegi enam ei loe ja kõik peab olema ülilühike. Ma ei nõustu kummagi äärmusega. Minu arvates peab pikkuse määrama teema. Kui midagi saab seitsmesaja sõnaga hästi selgitada, ei tee selle venitamine kahe tuhande sõnani seda automaatselt kasulikumaks. Samas ei tohiks keerukat teemat nii jõuliselt lühendada, et kõik olulised üksikasjad kaovad. Tahan, et artiklid oleksid terviklikud ja sisukad, kuid mitte täidetud tühja jutuga üksnes sõnade arvu saavutamiseks.

Lühike ei tähenda tühi

Mõnele küsimusele on tõesti üsna otsene vastus. Kui räägin, kas autor vajab domeeninime või miks tasuta peatükkidest võib kasu olla, pole tingimata põhjust teha sellest viieteistkümne pealkirjaga hiigeljuhendit. Olen avanud palju artikleid, kus soovitud teabe saanuks anda mõnes lõigus, kuid see on peidetud definitsioonide, korduvate sissejuhatuste ja vaid pikkuse suurendamiseks loodud jaotiste taha. Ma ei taha, et mu enda sait selline oleks. Ka lühem artikkel võib olla põhjalik, kui lõigud sisaldavad päris teavet, mitte ei ole lehe pikemana näitamiseks väikesteks tükkideks jagatud.

Pikkadel artiklitel on siiski oma koht

Teised teemad vajavad rohkem ruumi. Autori veebisaidi ehitamine, majutuse valimine, e-kaubanduse seadistamine või kirjastamisäri mõistmine hõlmab mitut eraldi otsust. Nende liigne kokkusurumine muudaks teksti pinnapealseks, seega sobib neil juhtudel pikem juhend. Minu jaoks on oluline, kas iga osa teeb kasulikku tööd. Kui saan viissada sõna eemaldada nii, et midagi tähtsat ei muutu, polnud neid ilmselt vaja. Kui osa eemaldamine jätab ilmse vastuseta küsimuse, peab see alles jääma. See on palju parem reegel kui otsustada ette, et kõik postitused peavad olema täpselt ühepikkused.

Tahan, et inimesed jõuaksid lõpuni

Lõppkokkuvõttes hoolin rohkem sellest, kas inimene artikli päriselt lõpuni loeb, mitte sellest, kui muljetavaldav see sõnaloenduris paistab. Inimesed võivad lugeda telefonis, tulla Google’ist ühe konkreetse vastuse järele või avada Pinteresti lingi muu tegevuse kõrvalt. Tahan piisavalt detailset teksti, et see oleks lugemist väärt, kuid mitte nii pikka, et lugemisest saaks töö. Seetõttu eelistan tihedat kesktee varianti: selge sissejuhatus, mõned sisukad osad ja tavalised lõigud, mis ideed päriselt arendavad. Mitte üks lause iga pealkirja all, mitte lõputu tühjus ega üks hiiglaslik tekstimüür. Parim pikkus on ilmselt see hetk, mil kõik kasulik on öeldud ja mul pole enam head põhjust edasi kirjutada.

Jaga sõpradega:

M.V. Mitici värskeimad uudised